Koolitee
tõusis ees püsti
Krista Kivisalu29.03.2012
Kui laps ei taha kooli minna, on tõhusam tema
sundimise asemel otsida tõrkumise põhjusi ja püüda lahendusi leida.
“Karli trots kooli vastu sai hoo sisse pärast
seda, kui ta mullu kevadel põdes kopsupõletikku,” ütleb Laura (36).
Pika haiguse ajal teistest õppetöös maha jäänud, hakkas 3. klassi poiss aina
sagedamini kurtma hommikusi pea- ja kõhuvalusid. “Ta oli kooli rekordimees
puudumises, nii ütles õpetaja kevadel tunnistusi kätte andes,” mainib ema.
Kuidagi, kolmedega, muidu taibukas laps klassi siiski lõpetas. Sügisel kõik
kordus, selle vahega, et nüüd olid tehtud uuringud, mis näitasid, et poisi
füüsisega peaks kõik korras olema. Riburada
tulid hommikud, mil laps palus, et ema teda kooli ei saadaks. Kord kirjutas
õhtul vastava palve ja jättis köögilauale. Kord noris hommikul tüli ja teatas,
et “sinu süü, tegid mu vihaseks, nüüd ma ei saagi kooli minna”. Vahelduseks
tuli ka ärksamaid hommikuid, mil poiss end kokku võttis ja kooli läks.
“Sellises argises valsitaktis – 1, 2, 3 päeva kodus, 2, 2, 3 päeva koolis –
vintskles tema kooliskäimise muster pikalt,” ohkab ema vaevatuna. “Ja ma ei
teagi konkreetset põhjust, miks ta nii väga kooli vastu on.”
Miks mõnel lapsel kooliskäimine nii vaevaliselt kulgeb ja mis peaks muutuma, et
kõik hariduse omandamisest siiski rõõmu tunneksid?
Kehvad suhted või õpiraskused
Karmen Maikalu, Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog ja Eesti
Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige, näeb koolitõrget oma igapäevatöös päris
sageli. “See, et laps ei taha koolis käia, läheb sinna vastumeelselt või ei
lähe üldse, on üks tüüpilisemaid probleeme,” ütleb enam kui 10aastase
kogemusega psühholoog.
Püüdkem siis tõrkumise tagamaid uurida. Karmen Maikalu sõnul võivad põhjuseks
olla näiteks kehvad suhted. Levinuimad on kiusamine või tõrjumine,
kuid teinekord võib lapsele piisata sellestki, kui ta sõbraga tülli läks.
Kuid kehvad suhted ei puuduta ainult läbisaamist eakaaslastega. “Mõnikord
võivad last koolist eemale peletada ka keerulised suhted õpetajaga,” teab
psühholoog. “Näiteks ütleb laps, et õpetaja kiusab või ei salli teda. Enamasti
on siin tegu pigem õpetaja nõudlikkusega, mis lapsele ei meeldi, ent tuleb
tunnistada, et vahel võib õpetaja tõepoolest käituda ebaõiglaselt. Või siis ei
klapi õpetaja ja õpilase isiksused. Tean juhtumit, kus algklassilaps keeldus
kooli minemast, kuna kartis energilist ja kõva häälega õpetajat. Laps oli ise
väga arglik ja vaoshoitud, tema kodus räägiti vaikselt.”
Ka õpiraskused võivad saada tõrke põhjuseks. Näiteks siis, kui
laps on haiguse tõttu teistest maha jäänud ega saa hiljem järje peale, ent ka
siis, kui tema vaimsed võimed ei küüni õppekava nõudmisteni. Kes ikka tahab
minna kohta, kus ta päevast päeva kuuleb, et on rumal?
Lapsel on raske ka siis, kui vanemate või kooli ootused on liiga kõrged.
Eriti halb kombinatsioon tekib juhul, kui laps pole väga võimekas, kuid tahab
olla vanemate meele järele, või tema vanemad õed-vennad on olnud väga tublid.
Selline laps püüab ja pingutab ning võib ühel hetkel pingest murdudes haigeks
jääda. Või tekib protest.
“Liialdatud ootuste survet peavad taluma just
gümnaasiumiõpilased,” mainib Karmen Maikalu. “Nad kuulevad tihti, et
gümnaasiumis õppimine on vabatahtlik; kui hakkama ei saa, mine ära. Ka väga
tubli õpilase tuju langeb nulli, kui pidevalt korrutatakse: teie
eksamitulemustest sõltub terve teie elu ja kooli koht edetabelites.”
Trauma või kuhjuvad pinged
Lihtsam on mõista lapse muret siis, kui on juhtunud midagi konkreetset ja
tõsist. Kuid sageli pole koolitõrke taga üksainus sündmus, vaid pinge kuhjub
tasapisi.Pideva ebaedu kogemine on tänapäeva niigi pingelises
maailmas üks põhjusi, miks laps ei taha kooli minna.
“Mul on väga hingel see lakkamatu konkurentsivaimu õhutamine,” avaldab
psühholoog. “Ei pea alati klassi parimat välja selgitama. Spordipäeval ei pea
välja riputama pingerida esimesest viimaseni. Kehaline kasvatus peaks ju õpetama lapsi sporti ja
tervislikke eluviise armastama, mitte tekitama nõrgema füüsisega lastes
vastikustunnet. Öeldakse, et laps peab õppima taluma ebaedu. Aga kas ta peab
seda tegema niigi pingerikkas keskkonnas ja veel mitu nädalat stendilt nägema,
et oli spordipäeval viimane?”
Lapsed on väga erinevate võimetega. Mõni ei oska matemaatikat, kuid tal on
osavad käed, kodus on tal lausa remonditöökoda. “Kahjuks ei märgata seda vinget
tehnikameest koolis ja ta kogeb pidevat ebaõnnestumist,” ütleb Karmen. “Kodu ja
kooli koostöös peaks otsima võimalusi, kuidas laps saab oma tugevaid külgi
näidata.”
Lapse vastumeelsuse taga võivad olla ka kohanemis- või
suhtlemisraskused,haigus või eripära. Siia kuuluvad
näiteks ADHD ja Aspergeri sündroomiga, sotsiaalfoobiaga või depressiivsed
lapsed. Viimaseid võib psühholoogi kinnitusel kohata juba algklassides, kuigi
kõige enam leiab neid gümnaasiumis.
Ka väsimus ja unepuudus võivad koolitõrkeni
viia. Siin peab vaatama, kas lapsel on tõesti pikad päevad, liiga palju
huvitegevust ja koduseid töid, või jätab ta endale liiga vähe uneaega. “Vahel
märkan, et mõni õpilane on öösel kell 2 midagi Facebooki üles riputanud. Aga
millal ta siis magab?” küsib Karmen ja lisab, et öine ülalistumise võib olla
tingitud ka arvutisõltuvusest.
Ja muidugi võib lapse koolihuvi kaduda perest tulenevatel põhjustel,
näiteks kui vanemate vahel on pingeid, esineb perevägivalda või mõni pereliige
on haige. Loeb ka vanemate negatiivne hoiak. Psühholoog toob näite, kus ema
üritas last voodist välja ja kooli saada, kuid kasuisa karjus teisest toast, et
ah, mis sa tast ajad, pole seda kooli vajagi. Sel lapsel jäi põhikool pooleli.
Mida teha?
Vastumeelsust kooli suhtes saab lahendada, kuid see on pikk protsess, nendib
psühholoog. Esimese viivituse võib tekitada põhjuse väljaselgitamine.
Enamasti pole kasu lapse pinnimisest. Ta ei oska öelda, mis on tema koolitõrke
taga. Laps tunneb lihtsalt ebamugavust ja reageerib sellele: kurdab hommikuti
valu või kehva enesetunnet, ei suuda voodist tõusta, nutab igal hommikul või
laseb end küll kooli viia, kuid tundi ei jõua.
Karmen Maikalu sõnul ongi koolitõrkuja aitamisel kaks võtit: a) välja selgitada
põhjus ning b) teha tihedat koostööd kodu ja kooli vahel. “Vaid siis, kui
vanem, laps ja õpetaja, vajaduse korral ka sotsiaalpedagoog või psühholoog
omavahel suhtlevad, on võimalik saada täit pilti,” ütleb ta.
Koostööd ei tule teha mitte ainult siis, kui laps keeldub kooliminekust, vaid
ka siis, kui ta küll käib, ent silmatorkava vastumeelsusega. Viimasel juhul
võivad lapsed pinge kuhjudes lõpetada depressiooni või muude haigustega.
Viis soovitust
Mida siis ikkagi teha, kui laps on koolivaenulikult meelestatud?
1. Sundida ei tasu. Vanema autoriteet või lapse hirm vanema ees võib
anda lühiajalist efekti, kuid ei paranda lapse olukorda. See on nagu
hambavaluga –ibuprofeen võtab valu ajutiselt küll ära, kuid auku terveks ei
tee.
2. Hoia sidet ja ürita mõista. Sina oled lapse tähtsaim tugiisik, ja kui
ta tunneb, et ka sina pöördud temast ära, kahanevad tema enesehinnang, jõud ja
lootus asjad korda saada veelgi. Iga halvasti käituv laps vajab abi,
täiskasvanute asi on lapse mure üles leida.
3. Räägi lapsega. Nimelt lapsega, mitte lapsele. Ära korda talle, mida
ta valesti teeb, kuidas oma elu rikub ja mis tagajärjed sel on. Räägi hoopis
nii, et suudaksid kuulda tema trotsi põhjusi. Kui peegeldava kuulamisega ise
toime ei tule, otsi abi koolipsühholoogilt, lastepsühholoogilt või
pereterapeudilt.
4. Kaalu koos õpetajaga, kas saate lapsele anda lühikese puhkuse. See ei
pruugi alati olla hea lahendus, kuna tekitab teadmistes lünki ja kuhjab
võlgnevusi, eriti gümnaasiumis, kus tempo on väga suur.
5. Kui põhjus on käes, tegelge sellega koostöös kooliga. Abivõimalusi on
mitmeid, kuid iga juhtum vajab individuaalset lähenemist.
Kuidas läheb Karlil kolmandal veerandil? Veidi libedamalt kui enne. “Võib-olla
tänu sellele, et klassil vahetus matemaatikaõpetaja,” arvab ema Laura. Aga ehk
on asi milleski muus, on ju koolitõrke taga kirev kooslus lapse
isiksuseomadustest, peretaustast ja koolikeskkonnast.
KOOLITÕRGE ON KOMPLEKSNE NÄHTUS
Katrin Pruulmann, Tartu Ülikooli lastekliiniku lastepsühholoog
Kui koolistress on olukord, kus põhiliseks stressiallikaks on kool, siis
koolitõrge on hoopis komplekssem nähtus. Koolitõrkeks (ingl k school refusal)
nimetatakse lapse enda otsust kooli mitte minna või püsivat vastumeelsust
kooliskäimise suhtes. Koolitõrkujad kas puuduvad täielikult koolist, lahkuvad
sealt enne tundide lõppu, lähevad kooli alles pärast intensiivset protesti
hommikul või käivad koolis tugeva surve tõttu ja püsivad seal üksnes kartusest
petta vanemate ootusi. Koolitõrge on terves maailmas järjest sagedamini esinev
probleem.
Praegu maailmas ühe levinuma, USA psühholoogi Christopher Kearneyfunktsionaalse
põhjuslikkuse teooria põhjal eristatakse nelja tüüpi koolist keeldujaid.
Ärevust tekitavate olukordade vältijad: lapsed, kes puuduvad, vältimaks
kooliga seonduvat ärevust ja depressiooni, mida võib tekitada näiteks mõni
õppeaine, õpetaja, kaasõpilane, aga ebamugav koolitee või klassiruumi
iseärasus. Sel põhjusel keelduvad koolist tavaliselt nooremad lapsed.
Sotsiaalsete olukordade vältijad: lapsed, kes puuduvad, et vältida
klassi ees vastamist, kehalises kasvatuses harjutuste tegemist, testide
täitmist, kohtumisi tuttavate või uute inimestega jne. Siia rühma kuuluvad
enamasti vanemad lapsed ja noorukid.
Vanemate tähelepanu taotlejad: lapsed, kes puuduvad, et võita neile
oluliste inimeste, tavaliselt vanemate tähelepanu. Nooremate laste puhul on
siin mõnikord tegemist klassikalise lahutamiskartusega, veidi suuremate puhul
võivad sellise käitumise esile kutsuda ka traumeerivad peresündmused või
vanemate endi liigne ärevus kooli suhtes.
Koolivälise orienteeritusega lapsed: siia kuuluvad noored, kel on mujal
huvitavam. Tavaliselt veedavad nad päeva sõpradega pidutsedes, alkoholi ja
mõnuaineid tarvitades, hulkudes, kodus telerit vaadates või arvutiga tegeldes.
Sellele rühmale on iseloomulikud ka õigusrikkumised ja kehvad õpitulemused.
Võrreldes teiste gruppidega esineb nende peredes rohkem probleeme.
Paljud kooliminekust keelduvad lapsed kinnitavad, et neil pole midagi õppimise
vastu, kuid nad ei suuda end sundida kodust väljuma või koolimaja uksest sisse
astuma. Paljud kirjeldavad tugevat ärevust koolile lähenedes, just nagu tõuseks
tee nende ees püsti.
Nende laste aitamiseks on võimalik kooli ja kodu koostöös leida viis, kuidas
nad saavad oma õpinguid seaduslikult jätkata mingil muul, neile paremini
teostataval viisil. Sageli läheb vaja psühhoteraapiat ning vahel ka ravimeid
ärevusega toimetuleku parandamiseks. Kooli panus võiks olla keskkonna
ülevaatamine, et koolis reaalselt stressi tekitavate faktoritega midagi ette
võtta. Tuleb aga meeles pidada, et lapsed on erinevad: kui ühe teeb õnnetuks
teistest lastest eemalolek, siis teise puhul võib olla just vastupidi.
HOOLITSE KA ENDA EEST!
Lapse koolitõrge tekitab suurt pinget kogu perele. Tumedaks tõmbub lapse tulevik,
tema käitumine võib olla probleemne, tema vaimse tervise kohal ripub küsimärk.
Mure lapse pärast võib kaasa tuua paarisuhte- ja isikliku kriisi. Seepärast
hoia ennast.
• Jaga oma muret lähedastega, otsi abi teraapiast.
• Ära süüdista end: lapse koolitõrke eest ei kanna kogu vastutust sina.
• Otsi koostöös kooli ja/või psühholoogiga probleemile lahendusi.
• Mõtle läbi, millist kasu võiks tuua sinu käitumise ja/või hoiakute
muutmisest.
• Tee seda, mis teha saad, kuid ära muretse end haigeks asjade pärast, mida
muuta ei ole sinu võimuses.
Psühholoog annab nõu: mida teha, kui laps ei taha kooli minna
09.
august 2012 23:00
Reet Laur, psühholoog - nõustaja
Naistekas
Enamasti on lapse esimene koolipäev kõigile pereliikmetele ja ka
kooliperele tore ja meeldejääv sündmus. Aga
kui laps ei taha kooli minna, mida siis teha? Põhjused võivad olla väga
erinevad ja seega ühest vastust siin anda ei ole võimalik. Psühholoog Reet Laur
annab lapsevanematele nõu, kuidas lapse hirme vähendada ja koolitee algus
meeldivamaks teha.
Mõned soovitused
vanematele, millest võiks alustada.
1. Aktiivne
kuulamine.
Loob üleüldise baasi
ka edaspidiseks suhtlemiseks. Proovige mitte kiirustada julgustavate väidetega:
“Kõik on tegelikult hästi! Homme tunned ennast juba paremini!” Kui vanem lapse
ebameeldivat tunnet sõnadega vähendab, siis laps ei pruugi mingil hetkel oma
tunnetest enam rääkida.
Ärge kartke
pause. Kui lapsel on raske mingil teemal rääkida, siis ta otsib sõnu ja vajab
oma mõtete väljendamiseks aega. Ema ja isa võiksid rääkida sellest, mida nemad
on analoogsetes olukordades teinud, ja selgitada, et hirm on loomulik osa elust.
2. Vanemad on oma
lastele alati eeskujuks.
Lapsed kuulavad ja
jälgivad oma vanemaid ka siis, kui täiskasvanu seda tähele ei pane. Seega
võivad sellised jutud, mida täiskasvanud omavahel räägivad, lapseni jõuda, mis
omakorda lapses ärevust tekitavad. Näiteks: “Mina küll ei tea, kuidas meie laps
koolis hakkama saab. Kindlasti saab iga päev märkuseid” vms.
3. Lapse annete ja
huvide avastamine.
Mõnele lapsele on
võib-olla jätnud halva tunde mitmed koolikatsed ja vanemate ärevus nende
katsetega seoses, palju sundi katseteks õppimisel. Vanemad saavad lapsi
arendada mängulisemalt ja loovamalt ning kooli töövihikud peaksid jääma kooli.
4. Õpetada last
olema endast teadlikum.
Osa lastest võivad
olla ebakindlad ja võrdlevad ennast pidevalt teistega. Ühe võimalusena saab
siin vanem õpetada last mängima mängu — milles olen tubli või mida oskan
teha. Seda harjutust on võimalik teha enne magamaminekut, autos sõites (selleks
on kohti ja võimalusi palju). „Olen tubli, kuna pesen igal hommikul ja õhtul hambaid,
panen ennast ise riidesse, oskan lugeda, oskan sõita jalgrattaga jne ”. Alguses
võib vanem natukene kaasa aidata, aga on oluline, et laps toob ise välja, mida
ta oskab juba selles vanuses teha. Sellele ülesandele võib hiljem juurde
lisada, mida tahaksin juurde õppida või mida osata teha. Ka vanem saab ise
mängida kaasa, mida tema tahaks veel osata teha.
5. Erinevate
tunnetega toimetulemine.
Rääkida erinevatest
tunnetest. Õpetage lapsele selgeks mõned lihtsad lõdvestus- ja
hingamisharjutused.
Hea kui peres mängitakse
koos lauamänge, kus laps saab tunda võidurõõmu või kaotusvalu.
6. Kohanemine.
Ühed lapsed vajavad
kohanemiseks aega rohkem kui teised.
Hea mõte on näidata
lapsele kooli, kus ta õppima hakkab, ja uurida koos lapsega arvutis kooli
kodulehekülge, ühiselt osta koolitarbeid.
Lapsevanem võiks
rääkida sellest, mida tema lapse koolisoleku ajal teeb, andes nii lapsele
positiivse pildi heast päevast, mitte kurvast ja igatsevast vanemast. Lapsele
võib öelda, kuidas ema/isa tahavad juba kuulata lapse muljeid tema
esimesest õpetajast ja klassikaaslastest ning kooli minemise ja suureks
kasvamise seosest.
Vanemad võiksid
rääkida oma positiivsetest kogemustest koolis, mis neil põnevat juhtus.
(Ma ei soovitaks rääkida alguses negatiivsetest asjadest, kui mõnel vanemal see
meeles on). Samuti võib seostada mingit järgnevat meeldivat sündmust kooliga:
“Kui su sünnipäev tuleb, siis sa oled juba kolm kuud koolis käinud.”
7. Fantaasia
kasutamine.
Mõnele lapsele
meeldib koos vanemaga kujutada ette oma esimest koolipäeva. Niisugust jutustust
võiks alustada hommikust, kui laps ärkab, ja milliseks see pidulik päev
kujuneb. Sellise jutustuse jutustamine aitab ka neid lapsi, kes väga kergesti
ei sõbrune. Koos vanemaga räägitakse ja kujutatakse ette, et klassis on palju
lapsi ja kindlasti leiab ta kellegi, kes talle meeldib, või aitab õpetaja tal
pinginaabri leida.
8. Rollimängude
mängimine.
Soovitan ka
rollimänge koos vanemaga mängida: olla nemad ise, õpetaja, teised
klassikaaslased.
9. Vanemate
keelekasutus.
Lause: „Nüüd on sul
viimane aeg multifilme vaadata või mängida oma mänguasjadega, varsti lähed
kooli ja siis pead küll ainult õppima” võivad last heidutada. Lapse
enesehinnangut kahjustavad ka korduvalt kasutatud laused: „Sa käitud nagu
tita…”, „Sa ei suuda minutitki paigal istuda…” …
10. Lahkuminek koolis.
“Head-aega ütlemised” lapse ja vanema vahel
peaksid olema lühikesed, et see ei suurendaks hirme. Kui laps ei taha vanemast
lahti lasta, siis võiks paluda näiteks paaril päeval kooliuksele vastu tulla
õpetajal, kes lapse klassiruumi juhendab. Üks võimalus on saabuda kooli täpselt
samal ajal, kui mõni tema sõber või lemmikkaaslane. Võib
pakkuda, et laps saab võtta kaasa midagi kodust, näiteks kirja emalt, mis on
taskusse pandud, foto vms.
11. Laste füüsiline
areng.
On oluline, et laps
oleks ka füüsiliselt arenenud. Siin saavad vanemad palju kaasa aidata. Laps
peaks oskama palli püüda ja visata, joosta, hüpata. Kui kehaline ettevalmistus
on hea, tunneb laps ennast reipalt ja ka kehalise kasvatuse tunnis hästi.
12. Koolirutiin.
Laps peabki aru
saama, et nüüd koolis käies ongi teistmoodi.
Soovin teile kõigile
ilusat kooli algust ja ärge kartke nõu küsimast ka erialaspetsialistidest
õpetajatelt ja psühholoog-nõustajatelt.
Reet Laur
Psühholoog-nõustaja
Lapsed hädas: kui kool tundub vastik ja õppimine
ei edene
25.10.2010 Sirje Rattus
«Mõni laps ei ole nõus kodus isegi teki alt
välja tulema, nii vastumeelne on talle kool,» ütleb õppenõustamiskeskuse
koordinaator Ruuda Lind.
«Õpilasel ei taha mõned ained üldse edeneda.
Üldine närvilisus, vastumeelsus õppimise ja kooliskäimise suhtes. Kas saab
abi?» Just selline on enam-vähem keskmine juhtum, millega pöördutakse
õppenõustamiskeskusesse, tavaliselt koolipsühholoogi soovitusel.
Tallinna õppenõustamiskeskuse koordinaatori
Ruuda Linnu sõnul saab sellisel puhul kindlasti abi. «Kui meie nõustamisest
peaks väheks jääma, oskame anda nõu, kuidas asjaga edasi tegelda ja kust veel
abi otsida,» lisab ta.
Alati aga ei suuda kool ja lapsevanemad isegi
ühiselt pingutades lapse probleemidele lahendust leida. Siis saab abi
õppenõustamiskeskusest, kuhu koolilapsed satuvad eeskätt seetõttu, et nad ei
suuda õppimises klassikaaslastega järge pidada. Lasteaialaste puhul on
põhiliseks kõneprobleemid. Tihtipeale on hädadel kombeks käia mitmekaupa.
Näiteks õppimine ei edene ja suhted vanematega on ka halvad, või r-täht ei tule
välja ja lapsel on hirmus tahtmine asju lõhkuda. «Meie plussiks ongi see, et
siit saab kompleksset ning objektiivset abi ja nõu,» mainib Lind.
Teise poisi isa andis peksa
Sagedaseks pöördumise põhjuseks on
koolikohustuse mittetäitmine. «Osa juhtumeid on päris keerulised – kuni selleni
välja, et mõni laps ei ole nõus isegi mitte voodist teki alt välja tulema. Nad
on koolisüsteemist täiesti hälbinud,» räägib Lind. «Palju on hüperaktiivsete
joontega lapsi, kellel on klassis konfliktid. Võin tuua näiteks juhtumi, kus
õppenõustamiskeskusesse pöördus klassiõpetaja, kes ütles, et tema klassis on
kaks poissi, kes pidevalt omavahel kaklevad. Asi läks sedavõrd inetuks, et ühe
poisi isa läks teisele poisile vaat et kättpidi kallale. Vanemad ei soostunud
pärast seda juhtumit omavahel kontakteeruma, ka õpetaja ei osanud olukorda
lahendada, seetõttu tuli väljastpoolt objektiivset abi otsida. Esmalt
nõustasime kumbagi osapoolt eraldi, pärast püüdsime peresid lepitada. See lugu
sai enam-vähem õnneliku lõpu – vanemad leppisid ära. Noormehed aga ei suutnudki
leppida, nii et ühel neist tuli klassi vahetada.»
Nõustamiskeskuse psühholoog Lilia Tkatš tõdeb,
et viimasel ajal ongi laste ja noorte puhul põhiliseks märksõnaks agressiivsus.
«See on pöördumisel probleemi kirjelduses üks sagedamini korduvaid sõnu,» ütleb
ta. «Praegugi andsin nõu juhtumis, kus väiksem poiss lõhub kodus mänguasju.
Kõik mänguasjad, mis vanemad ostavad, teeb laps meelega katki.»
Tkatši sõnul ei ole taolisel puhul ühtki sellist
nippi, mis kindla peale toimiks. «Ma ei saa anda vanematele nõu, et ärge ostke
rohkem mänguasju – et sellega on probleem lahendatud. Tuleb ikkagi põhjusi
uurida. Kõnealuse lapse puhul käib ema suurema osa ajast tööl ja kui ta tuleb,
tahab laps kogu tähelepanu endale. Aga ta ei oska seda muudmoodi väljendada kui
agressiivsusena.
Laps kogub negatiivsed emotsioonid enda sisse,
ja need tuleb kindlasti välja elada. Vanemad võiksid sellisel puhul üritada
seda agressiooni suunata, nii et see ei tekita kahju. Näiteks võib proovida
panna last joonistama, et ta pärast saaks oma joonistuse puruks rebida. Või
teha talle kodus karjumisnurk.»
Palju katkisi peresid
«Ma ei saa aru, mis meie lastega lahti on?! Kas
vägivaldsus hakkab külge arvutist ja televiisorist või on põhjuseks järsult
muutunud sotsiaalsed suhted peres – ilmselt on probleem kompleksne,» lausub
Lind. «Lapsed on kodus järelevalve ja hoolitsuseta. Palju on selliseid peresid,
kus vanemad on ööni tööl või sootuks Eestist ära. Võib-olla on neil keegi
sugulane või peresõber, kes lapsi n-ö vaatab, aga suuremate laste puhul on väga
tavaline, et vanemad elavad oma elu ja lapsed oma elu. Puhtjuhuslikult elavad
nad ühe katuse all.»
Linnu sõnul on tihti probleemide taga ka
katkiläinud pered. «Neid on väga palju,» nendib ta. «Laps elab kord ühe, kord
teise vanema juures, tal ei ole stabiilsust, mis on kasvueas väga oluline. On
neidki peresid, kus vanemate laste õlgadele pannakse majapidamise koorem ja
väiksemate eest hoolitsemine. Laps ei saa kooligi minna, sest peab kodus
nooremaid õdesid-vendi hoidma.»
Vanemad kurnavad lapsed ära
Enamasti jõuavad õppenõustamiskeskusesse siiski
n-ö akadeemilist laadi probleemidega lapsed, kelle põhimureks on see, et nad ei
suuda klassikaaslaste ja õppekavas nõutavaga sammu pidada. Mõnikord on
põhjuseks ajutised õpiraskused, mis on tingitud sellest, et mingis aines on
jäänud lünk, mida omal jõul enam tasa teha ei suudeta. Suuremalt jaolt on Linnu
sõnul aga tegemist siiski nende lastega, kellel ongi pisut väiksemad võimed.
«Põhiliselt tulevad siia lapsed, kes ei jõuagi
järele,» märgib ta. «Kodud on vahel vägagi toetavad. On võetud koduõpetajad,
vanemad ise töötavad lastega. Siis juhtub tihti, et nad pingutavad üle ja tekib
küsimus, kas lapse tervis peab sellisele koormusele vastu. Lapsed on mõnikord nii
stressi viidud, suisa neuroosini välja – neil on peavalud, kõhuvalud...»
Linnu
sõnul on vähem võimekate laste vanemaid tihti väga raske ümber veenda, et
klassikaline põhikool-gümnaasium-kõrgkool haridus ei ole nende lapsele sobivaim
valik.
«Iga
laps on andekas,» kinnitab Lind, «kuid see anne tuleb üles leida ja arendada
ning suunata teda rahulikult kutsehariduse poole. Ei ole mõistlik panna lapsele
üle jõu käivat koormat, sest nii saame täiesti õnnetu inimese.»
Lind märgib, et õppenõustamiskeskuses
lapsevanematele mingil juhul etteheiteid ei tehta.
«Lapsevanem saab oma noomituse niigi kätte –
teda süüdistatakse koolis, teiste laste vanemad süüdistavad, tänaval
õiendatakse jne. Tihtipeale süüdistavad vanemad ka ennast. Meie siin seda ei
tee, pigem osutame delikaatselt, mida teha teisiti ja millised on võimalused
probleemi lahendamiseks.»
Kehvad olud pärsivad edasijõudmist
Viimasel ajal tuleb aina sagedamini ette, et
lapsel tekivad õpiraskused, kuna perel lihtsalt ei ole raha, et osta talle
õppematerjale, riideid või ravimeid. «Kehvad olud on üks põhjus, miks õpiraskus
võib tekkida – laps ei saa huviharidust, ta ei ole teiste lastega võrdne ja ta
tunnetab seda, ning sellest tulevad probleemid,» selgitab Lind. «Meil oli ühe
tugevalt hüperaktiivse lapsega selline probleem, et emal ei olnud raha, et osta
välja ravim, mille arst lapsele psüühika jaoks kirjutas. Ema kasvatab last
üksi, on praegu töötu ja tal ei ole nii palju raha, et ühe kuu ravimikuur
korraga välja osta.»
Osa lapsi vajab ka tavakoolis erilist tähelepanu
Nõustamiskeskuses saab nõu ka selles osas,
kuidas parandada puuetega laste õpitingimusi. Logopeed Kaia Maripuu erialaks on
kuulmise erivajadusega lapsed. «Näiteks on mul lõpetamisel juhtum
kuulmislangusega lapsega. Käisin koolis, arutasin õpetajaga, kuidas tundi
paremini läbi viia, kuidas panna vilditükikesed toolijalgade alla, et müra
klassis vältida,» selgitab Maripuu. «Klassis juba arutati, kuidas nad
käsitöötunnis hakkavad toolidele vilditükikesi alla kleepima ja kust selleks
materjali saavad. Samuti kuidas seinu katta, et kaja vähendada. Ja kõik see
toimub koolis vaid ühe lapse pärast. Erivajadusega laps on teistega võrdne ja
kui õpetaja ei oska temaga arvestada, siis kokkuvõtteks oleme talle ju liiga
teinud,» märgib Maripuu.
Kui lapsel on õppimisega mure
Õppenõustamiskeskuse sihtrühma kuulub:
• Tallinna elanik või Tallinnas tegutsev
haridusasutus;
• lapsed vanuses 3-17 (või põhihariduse
omandamiseni), erandjuhul ka nooremad ja vanemad lapsed/noored;
• lapsevanemad või teised lapse seaduslikud
esindajad;
• Tallinna haridusasutuste õpetajad,
erispetsialistid ja juhid;
• Tallinna ametiasutustes töötavad ametnikud.
Tallinna õppenõustamiskeskus tegutseb
haridusameti projektina Euroopa Sotsiaalfondi programmi «Õppenõustamissüsteemi
arendamine» raames. Projekti sildfinantseerimise tagab Tallinna linn.
Tallinna õppenõustamiskeskus asub aadressil E.
Vilde tee 120, telefon 6532190, e-post oppenoustamiskeskus@tln.edu.ee ,
koduleht www.tonk.ee
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 06.12.2009
Laps (nagu me isegi) ei tee midagi
niisama, lapse reaktsioon on alati seotud mingi põhjuse, vajadusega. Püüdke
tõlkida – mida tähendab teie lapse „ei taha“?
Tundmata teie last ja olukorra detaile, püüan pakkuda võimalikke tähendusi: „minu arvamus pole nagunii tähtis“, „kardan
riielda saada“, „te ei saa nagunii aru“, „ma ei
oska teile oma tundeid seletada“ jmt.
Lapsed ütlevad tihti „ei tea“ või „ei taha“ siis, kui nad ei julge oma arvamust välja öelda.
Tihti on vanemal oma last kergem
mõista, pannes iseend lapse olukorda. Täiskasvanuna jätate oma arvamuse välja ütlemata, kui on karta, et
selle eest vastu näppe saab. Kõik me tahame olla mõistetud ja armastatud.
Mittemõistmise ja mittearmastamise hirmus oleme tihti valmis iseend hülgama.
Sama teeb laps. Kui tal on kogemus,
et tema arvamused, vajadused, mõtted-tunded pole tähtsad, et nende avalikuks
tegemise eest saab riielda, või et need loetakse enamasti tühisteks, harjub ta
end uue negatiivse kogemuse eest kaitsma sel moel, et ei väljenda oma soove ja
arvamusi või teeb seda väga ettevaatlikult.
Kui laps ei taha kooli minna, võib
sellel olla palju erinevaid põhjusi. Väga tihti on need erinevad põhjused
omavahel keerukalt ja varjatut seotud. Igale lapsele on äärmiselt oluline,
kuidas ta tunneb end suhetes isa-emaga. Ma kaldun arvama, et võtmekoht teie
kirjas on lapse küsimus teile, et miks te ta üldse siia ilma sünnitasite. Nn
seletamatud pisarad ja soovimatus kooli minna võivad olla seotud mitte kooli,
vaid hoopis koduste suhetega.
Millised on teie suhted lapsega?
Kui kindel on laps selles, et te teda usaldate, armastate, mõistate, toetate?
Vanemad oma elu- ja tööprobleemide sees sipeldes ei pruugi tihti märgatagi, et
lapse vajadused (eelkõige emotsionaalsed vajadused) on fookusest välja jäänud.
Hea viis lapsega taas kontakti
luua, tema eneseusku tõsta ja temast paremini aru saada on kuulamine. Kuulamise
all mõtlen tõelist kuulamist, kui te olete lapse jaoks sajaprotsendiliselt
kohal ega ei lase end millestki muust eksitada. Tõelise kuulamise eeldused on
ka piisav ajavaru ja siiras soov teisest aru saada. Kuulamise juurde ei kuulu
lohutamine, nõuandmine, loeng hea lapse käitumisest jms. Tõeline kuulamine
tähendab eelkõige mõistmise ülesnäitamist – isegi kui te lapse arvamusi ja mõtteid ei aktsepteeri, saate te näidata, et olete
temast aru saanud. Nii kasvab usaldus teie ja lapse vahel ja saate koos
arutleda seeüle, kuidas keerukatest olukordadest välja tulla nii, et nii laps
kui ka teie vanemana saaksite enam rahul olla.
Soovin teile kannatlikkust ja tähelepanelikkust
oma lapse kuulamisel.
