Põhjused
agressiivseks käitumiseks lastel võivad olla erinevad. Agressiivsuse tekkele
aitavad kaasa ka peaaju ja somaatilised haigused. Suur tähtsus on
perekasvatusel alates lapse esimestest elupäevadest.
Agressiivsele
käitumisele avaldab mõju karistus, mida vanemad kasutavad tavaliselt oma viha
uimas. On paradoksaalne, et on ni „ pehmetel“ kui ka karmidel vanematel.
Agressiivne laps,
nagu iga teinegi laps vajab täiskasvanu hellust ja abi, sest agressiivsus- s.
o. kõigepealt tema sisemise ebakindluse peegeldus, adekvaatse reageeringu
oskamatus olemasolevas situatsioonis. Agressiivne laps tunneb end tõrjutuna,
mitte kellelegi vajalikuna. Vanemate osavõtmatus ja julmus viib lapse-
täiskasvanu vahelise suhte purunemiseni ja sisendab lapse hinges veendumust, et
teda ei armasata. Nii otsibki ta tähelepanu täiskasvanute ja eakaaslaste hulgas
mitte just kõige paremate vahenditega.
Mis te arvate, miks
lapsed kaklevad, hammustavad, tõuklevad, plahvatavad või märatsevad?
Nad ise käituvad
nii, kuna ei tea kuidas teisiti saaks. Nende käitumuslik laad on küllaltki kehv ja kui me lubame neile
valida käitumisvariante, siis lapsed tulevad meie ettepanekutega heameelega kaasa ja mõlemapoolne suhtlemine
muutub paremaks. See abinõu on küllaltki efektiivne ja aktuaalne. Täiskasvanute
töö peab toimuma kolmes suunas:
- Töö vihaga. Õpetada lapsi, kuidas oma
vihaga toime tulla
- Õpetada lapsi oskust tunnetama ja
kontrollima end väljendades provotseerivate vihapursetena eri
situatsioonides
- Õpetada lapsi oskust kujundama
empaatia, usalduse, kaastunde võimeid.
Kasutatud allikas:
www.hot.ee/aveno/agressiivsus.doc