Kust tõmmata piir vaimselt terve ja vaimselt haige inimese vahele? Kellel on õigus otsustada, kas inimene on normaalse mõtlemisega või ei?
Inge Ojala raamat "Hullud päevad" räägib sellest, kuidas Ta läks hullumajja tööle ja mida kõike ta nägi ja koges seal ja kuidas ta üldse hakkama sai, sest see töö ei olnud lihtsate küllast.
Raamatus on kirjeldatud, et hullumajas ei ole kerge töötada, sest iseg ka hea palk ei meelidta töötajaid ligi, kuna inimesed lihtsalt ei pea sellele pingele vastu. Ka tänapäeval leidub väga palju noori, kes ei suuda isegi oma probleemidega hakkama saada, siis ei saa neilt ka seda tahta, et nad teisi aitaksid. Inge rääkis, et töötas kõige raskema osakonna velskrina, kus tal oli 150 haiget ja pidi nende kõigiga üksi hakkama saama.
Raamatust tuli ka see välja, et tegelikult võtavad psüühilised haiged meilt ära suure hulga energiat, sest nende energiaväli toitub teiste, s.t norminimeste energiast. Paljud töötajad otsivad abi alkoholist, nad ütelvad äta nii raadiost, telekast ning ka pereelu kannatab selle all. Tavaline on ka see, et patsiendid tormavad töötajatele kallale, aga kui niel tuleb hoog peale, siis neil on tohutu jõud.Selles asutus on tavaline see, et iga päev keegi sureb. Iga tööpäev toob kaasa üllatusi, sest kunagi ei tea, millega haiged jälle päevavalgele tulevad. Juhtus ka selliseid põnevaid seikasid, kui mõni patsient jooksu pistis ja teada tuli tagaotsida. Raamatus on juttu veel sellest, et kuidas töötajad oma vehel läbi saavad ja mida nad teevad ja keegi ei tead kunagi, mis neid homme tööl ees ootab.
Minu aravtes oli see raamat vägagi põnev, sest sai teada kuidas oli elu, siis hullumajades, millisedi katsumusi pidid töötajad läbi elama ning missuguste haigetega igapäevaselt kokku puutuma ja kõige selles juures tuli elada ka oma enda elu. Mina soovitan seda raamatut lugeda, sest see paneb mõtlema teisenurga alt ning saab ka ise läbi eldada seda elu, mida elas Inge, kui töötas vaimselt haigete inimestega.
Inge Ojala raamat "Hullud päevad" räägib sellest, kuidas Ta läks hullumajja tööle ja mida kõike ta nägi ja koges seal ja kuidas ta üldse hakkama sai, sest see töö ei olnud lihtsate küllast.
Raamatus on kirjeldatud, et hullumajas ei ole kerge töötada, sest iseg ka hea palk ei meelidta töötajaid ligi, kuna inimesed lihtsalt ei pea sellele pingele vastu. Ka tänapäeval leidub väga palju noori, kes ei suuda isegi oma probleemidega hakkama saada, siis ei saa neilt ka seda tahta, et nad teisi aitaksid. Inge rääkis, et töötas kõige raskema osakonna velskrina, kus tal oli 150 haiget ja pidi nende kõigiga üksi hakkama saama.
Raamatust tuli ka see välja, et tegelikult võtavad psüühilised haiged meilt ära suure hulga energiat, sest nende energiaväli toitub teiste, s.t norminimeste energiast. Paljud töötajad otsivad abi alkoholist, nad ütelvad äta nii raadiost, telekast ning ka pereelu kannatab selle all. Tavaline on ka see, et patsiendid tormavad töötajatele kallale, aga kui niel tuleb hoog peale, siis neil on tohutu jõud.Selles asutus on tavaline see, et iga päev keegi sureb. Iga tööpäev toob kaasa üllatusi, sest kunagi ei tea, millega haiged jälle päevavalgele tulevad. Juhtus ka selliseid põnevaid seikasid, kui mõni patsient jooksu pistis ja teada tuli tagaotsida. Raamatus on juttu veel sellest, et kuidas töötajad oma vehel läbi saavad ja mida nad teevad ja keegi ei tead kunagi, mis neid homme tööl ees ootab.
Minu aravtes oli see raamat vägagi põnev, sest sai teada kuidas oli elu, siis hullumajades, millisedi katsumusi pidid töötajad läbi elama ning missuguste haigetega igapäevaselt kokku puutuma ja kõige selles juures tuli elada ka oma enda elu. Mina soovitan seda raamatut lugeda, sest see paneb mõtlema teisenurga alt ning saab ka ise läbi eldada seda elu, mida elas Inge, kui töötas vaimselt haigete inimestega.